Maasoojuspump

Maasoojuspump on kütteseade, mis kasutab maapinda salvestunud päikeseenergiat. Maasoojuspump kasutab energiaallikana maapinda, pinnase ülemisi kihte, kaljut või lähedal asuvat veekogu. Juba meetri sügavusel maapinnas on temperatuur üsna konstantne, 4–12 °C. Maapinda salvestunud soojusenergia kogutakse pinnasesse paigaldatud plasttorustiku ehk maakollektori abil. Kollektor on ühendatud soojuspumbaga, mis katab täielikult hoone küttevajaduse ja valmistab sooja tarbevett ning vajaduse korral jahutab ruume. Soojuspump vajab tööks (soojuse pumpamiseks) elektrienergiat. Kulutades ühe kWh elektrienergiat saab maasoojuspump toota kuni 5 kWh soojusenergiat. Maasoojuspumba kasutamise korral vähenevad küttekulud kuni 80% otsese elekterküttega võrreldes. Maasoojuspumba kasutamine on mugav, keskkonnasõbralik ja peaaegu hooldusvaba.^[1] Geotermaalset soojusressurssi jaotatakse:

• kõrgetemperatuuriline;
• madalatemperatuuriline (< 40 °C);
• sügav (> 400 m);
• madalaks.

Puurkaevude ja -aukude kasutamisel maasoojuspumpade soojusallikana tekivad teatud mõjud ja ohud pinnasele ning põhjaveele. Neid küsimusi on põhjalikult käsitletud töös (Jõeleht, A., Gaškov, M., Polikarpus, M. 2012).^[2] Eestis kasutust leidev geotermaalne ressurss on madalatemperatuuriline (< 10 °C) ning seega on selle kasutamiseks vaja maasoojuspumpa. Tüüpilises maasoojuspumbas tõstetakse kompressori abil gaasilise külmaaine rõhk 10–20 baarini, mille tulemusena kerkib külmaine temperatuur mitukümmend kraadi (35–70 °C). Seda soojust saab soojusvaheti abil edastada näiteks hoone küttesüsteemi. Soojust loovutanud külmaaine liigub seejärel läbi paisventiili, mille läbimise järel langeb külmaine rõhk mõne baarini. Sellega kaasneb ka külmaaine temperatuuri langus (~ –5 °C), mis saadetakse uuesti maapõues paiknevasse ringlussüsteemi.

Maasoojussüsteeme saab liigitada järgmiselt:

• kinnised;
• avatud;
• otseaurustiga.^[2]